Võlglase päevaraamat

Aastaid tagasi kohtusin oma "eluarmastusega". Ta oli lihttööline ja mina tudeng. Elasin tol ajal väga kitsalt, sest ma ei jõudnud kooli kõrvalt tööl käia. Tema elas ja kusjuures elab siiani vist oma vanematega.  Käisin koolis umbes 200 km kaugusel, ehk elasin nädalasees linnas ja nädalavahetustel läksin maale, et oma "kallimaga" olla (mees elas mu vanematele päris lähedal). Ootasin nädalavahetusi väga, sest siis ma ei pidanud muretsema, kas mul täna midagi ka süüa on. Mu "kallim" ostis alati head-paremat ja viis mind igale poole- kinno, teatritesse, kohvikutesse, klubidesse, ujuma jne. Kuna mul raha ei olnud, siis alati oli tema see, kes maksis. Ma ei küsinud temalt kunagi raha, kuid ta ei palunud ka tol ajal mul mitte millegi eest maksta ja ütles, et see on mehe kohus oma naine õnnelikuks teha. Ma tundsin end kui kuninganna! Ma olin nii õnnelik! Aasta hiljem läksin ülikooli kõrvalt tööle, sest mul oli oma emast nii kahju, et ta pidi minu elamiskulusid mak