Sõprusest ja usaldusest
Ühes postituses mainisin, et mul ei ole sõpru. Miks see siis nii on? Ma olen väiksest peale pidanud sõprust millekski pühaks. Samuti nagu ootavad mõned printsi valgel hobusel ja ei lepi vähesemaga. Jah, mul on palju tuttavaid, kellega hästi läbi saan. Kuid.. Sõprus tähendab minu jaoks usalduslikku suhet teise inimesega. Sõbrad saavad omavahel kõigest rääkida ja on üksteisele toeks. Andsin sellele kord võimaluse, kuid see purustas vist jäädavalt mu südame sellise osa, mis lasi mul inimesi usaldada. Täpsemalt leidsin sellise inimese oma eksmehe tuttavate seast. Õigemini, ta oli mu eksmehe klassiõde. Kohtusime ühel sünnipäevapeol. Meil klappis koheselt. Kirjutasime ja helistasime pidevalt, käisime jalutamas ja "lollitasime" niisama. Justkui väiksed lapsed. Samas jagasime üksteisele oma muresid ja rõõme, olime üksteisele toeks. Tundsin lõpuks seda tunnet, mis ma arvasin "sõprus" olevat. See tunne kestis u kolm aastat. Arvasin, et leidsin selle "oma" inimese.