Võlglase päevaraamat

Aastaid tagasi kohtusin oma "eluarmastusega". Ta oli lihttööline ja mina tudeng. Elasin tol ajal väga kitsalt, sest ma ei jõudnud kooli kõrvalt tööl käia. Tema elas ja kusjuures elab siiani vist oma vanematega.  Käisin koolis umbes 200 km kaugusel, ehk elasin nädalasees linnas ja nädalavahetustel läksin maale, et oma "kallimaga" olla (mees elas mu vanematele päris lähedal). Ootasin nädalavahetusi väga, sest siis ma ei pidanud muretsema, kas mul täna midagi ka süüa on. Mu "kallim" ostis alati head-paremat ja viis mind igale poole- kinno, teatritesse, kohvikutesse, klubidesse, ujuma jne. Kuna mul raha ei olnud, siis alati oli tema see, kes maksis. Ma ei küsinud temalt kunagi raha, kuid ta ei palunud ka tol ajal mul mitte millegi eest maksta ja ütles, et see on mehe kohus oma naine õnnelikuks teha. Ma tundsin end kui kuninganna! Ma olin nii õnnelik! Aasta hiljem läksin ülikooli kõrvalt tööle, sest mul oli oma emast nii kahju, et ta pidi minu elamiskulusid mak

 Tere! Ma usun, et Teil hakkab meist, võlgnikest, juba siiber saama, sest viimasel ajal on hakanud mitmeid meist blogi pidama. Ja vabandust, kuid nüüd teen seda ka mina.  Olen püüdunud blogiga alustada juba mitu kuud, kuid lihtsalt ei olnud selleks aega ega tegelikult ka tahtmist. Kuid täna otsustasin, et mul on vaja seda kõike, mis mu sees toimub, kellegagi jagada, sest see koorem on juba liiga raske! Loen igapäevaselt ka teiste võlgnike blogisid ja olen nende jutust aru saanud, et kirjutamine aitab. Ning just eriti siis, kui kellelegi teisele oma muredest otse rääkida ei saa. Kõik mu lähedased ja tuttavad arvavad, et mul on hea ja mugav elu. Tore, sest sellist pilti olen neile maalinud juba mitu aastat. Miks kirjutasin "tuttavad"? Sest ega mul eriti enam sõpru ei ole, kuid sellest juba mõnes teises postituses. Hea ja mugav elu on aga täiesti vastupidine tegelikkusele. See on lihtsalt kohutav! Millised mured siis mul on? Need on VÕLAD, VÕLAD ja veelkord VÕLAD.  Selles blogis