Sõprusest ja usaldusest

Ühes postituses mainisin, et mul ei ole sõpru. Miks see siis nii on?

Ma olen väiksest peale pidanud sõprust millekski pühaks. Samuti nagu ootavad mõned printsi valgel hobusel ja ei lepi vähesemaga. Jah, mul on palju tuttavaid, kellega hästi läbi saan. Kuid..

Sõprus tähendab minu jaoks usalduslikku suhet teise inimesega. Sõbrad saavad omavahel kõigest rääkida ja on üksteisele toeks. Andsin sellele kord võimaluse, kuid see purustas vist jäädavalt mu südame sellise osa, mis lasi mul inimesi usaldada. 

Täpsemalt leidsin sellise inimese oma eksmehe tuttavate seast. Õigemini, ta oli mu eksmehe klassiõde. Kohtusime ühel sünnipäevapeol. Meil klappis koheselt. Kirjutasime ja helistasime pidevalt, käisime jalutamas ja "lollitasime" niisama. Justkui väiksed lapsed. Samas jagasime üksteisele oma muresid ja rõõme, olime üksteisele toeks. Tundsin lõpuks seda tunnet, mis ma arvasin "sõprus" olevat. See tunne kestis u kolm aastat. Arvasin, et leidsin selle "oma" inimese. Kuniks! 

Ühel päeval rääkisin talle, et ma ei suuda enam selle mehega koos olla. Ta tahab kogu aeg raha, ei maksa seda kunagi tagasi ja minust välja ka üldse ei tee. Ja ma ei saa enam võlgade tagasimaksetega hakkama. Uurisin, ehk tal oleks võimalik aidata. Ta käratas, et mis mõttes sa ei suuda temaga koos olla? Ta on ju niiii hea mees. Võta suurem laen, maksa vanad ära. 

Jep, thanks. Hea sõbralik soovitus. Seda ma tegin ka. 

Hello, Bondora, armas suure intressi ja muude kuludega võlg! 

Ma ei hakka pikemalt kirjutama, kuidas meie vestlus lõppes. Kuid õhtul koju jõudes, ootas mind vihane mees ja küsis, et kus sa siis nüüd tuled? Ütlesin, et olin sõbrannaga ja seepeale käratas, et ta teab jah, ***** olevat talle helistanud. 

Mõtlesin "okeiiii, mis siis nüüd lahti." Lõpuks selgus, et sõbranna oli mehele kogu jutu edasi rääkinud. Mis te arvate, mis edasi sai?

Jep, ta lõi mind esimest korda. Samal ajal karjudes, et kuidas ma julgen meie asju teistele rääkida- võlgadest ja tema maha jätmisest. Tal olevat väga piinlik sõbranna ees.

Hmm, nüüd siis olid need *meie asjad. Võlad olid tõesti meie asjad? Mina võtsin need tema pärast ja maksan neid siiani ise tagasi. Ja nüüd sul on siis tema ees piinlik? tema? aga minu?

Igatahes. Pühkisin pisarad põskedelt ja ei vastanud talle midagi. Ma kartsin, tõesti kartsin ja lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et ta lõi mind... näkku. Läksin magamistuppa ja lukustasin end sinna terveks ööks. Ta ei tulnud kordagi ust katsuma vms. Magas diivanil. Hommikul, kui ukse avasin, palus ta mult andeks ja ulatas sületäie roose. 

Mhm. Vot sellised nad on. Kui ühes esimeses postituses kirjutasin, et ta oli tegelikult hea mees, siis ta oligi. :D Välja arvatud need vihapursked ning laenude eiramine, minust suva olemine..

Teate, ma tegelikult ei kavatsenud üldse siia kirjutada sellest, et ta mind ka vahel lõi. Kuid samas võiks see teistele õpetlik olla. Selles suhtes, et näete, ma siiani arvan, et ta oli päris hea mees...

Inimene, kes sinu kallal vägivalda kasutab- vaimset, füüsilist, majanduslikku, ei ole hea mees! Jäta see inimene kohe maha. Sa SAAD hakkama!!!

Ja "sõbrad", kes su usaldust kuritarvitavad, ei ole SÕBRAD.

btw: sain hiljem teada, et mu mees pettis mind selle sama "sõbrannaga". Yee, love my life. Annad endast ja endalt kõik, kuid vastu saad vaid si*amaigu ja võlad takkaotsa. ✌

See oli lühike ülevaade sellest, miks mul pole sõpru, miks ma pole kellelegi teisele ka oma võlgadest rääkinud- ma ei usalda kedagi!  Vot seetõttu on mulle ka see blogi väga oluline. Ma ei jõua siia küll iga päev kirjutada, kuid kui tunnen, et ma pean midagi hingelt ära saama, siis avan Bloggeri ja kriban siia selle üles. 

Jätan siia lõppu oma lemmikloo: 

Mari Pokinen- vaata, ma kukun

https://youtu.be/62RgsZMFUW0