Suu naeratab, aga kas ka süda?
No tere! Nagu eelmises postituses mainisin, siis käin jälle tööl- suu kõrvuni. Ma lihtsalt olen selline inimene, kellel on kogu aeg muhe nägu. Nii on mulle vähemalt öeldud. Õppisin seda maski kandma aastaid tagasi, mil kõik mu probleemid alguse said. Nüüd tekitab see minus aga kohutavat tunnet. Varem oli üks suur näriv tunne võlgnevuste tõttu, kuid nüüd on kaks. Ja see teine on mitu korda närivam. Ma isegi ei oska seda kirjeldada, mis tunne see on, kui oled kellegi väga olulise kaotanud. Tunnen sellist...survet kogu kehas.. nagu miski tõmbaks mind jõhkralt maa poole. Kogu aeg on nutt kurgus ja mu kõri lausa valutab selle tõttu. Kõige selle juures on täielik tühjuse tunne. Mul on nii kahju, et ma ei osanud selle tundega kuidagi hakkama saada.. iseenda ja oma teiste muredega. Ma jätsin kõik tahaplaanile. Arvan, et olin täielikus deprekas ja olen seda siiani. Edasiminek on see, et läksin tööle, suhtlesin üle pika aja inimestega ja nüüd tundsin, et tahan end siin veidi välja elada... vb