Armastus teeb pimedaks!

Aastaid tagasi kohtusin oma "eluarmastusega". Ta oli lihttööline ja mina tudeng. Elasin tol ajal väga kitsalt, sest ma ei jõudnud kooli kõrvalt tööl käia. Tema elas ja kusjuures elab siiani vist oma vanematega.

 Käisin koolis umbes 200 km kaugusel, ehk elasin nädalasees linnas ja nädalavahetustel läksin maale, et oma "kallimaga" olla (mees elas mu vanematele päris lähedal). Ootasin nädalavahetusi väga, sest siis ma ei pidanud muretsema, kas mul täna midagi ka süüa on. Mu "kallim" ostis alati head-paremat ja viis mind igale poole- kinno, teatritesse, kohvikutesse, klubidesse, ujuma jne. Kuna mul raha ei olnud, siis alati oli tema see, kes maksis. Ma ei küsinud temalt kunagi raha, kuid ta ei palunud ka tol ajal mul mitte millegi eest maksta ja ütles, et see on mehe kohus oma naine õnnelikuks teha. Ma tundsin end kui kuninganna! Ma olin nii õnnelik!

Aasta hiljem läksin ülikooli kõrvalt tööle, sest mul oli oma emast nii kahju, et ta pidi minu elamiskulusid maksma ja veel söögiks veidi raha ka andma. Ta pidi hoolitsema siis veel mu õe ja venna eest, kes veel pisikesed olid (Mu ema oli üksikema- mees pettis ja läks minema, jättis ema tühjade käte ja elamispinnata).
Kuna mõnel päeval hakkasid loengud kell 12, siis läksin tööle kella 6st hommikul ja olin seal kuni poole 12ni. Kui loengu olid kella 8- 18ni, siis läksin tööle kell 19 ja olin seal kuni südaööni. See oli minu jaoks raske aeg, kuid sain hakkama! Olin õnnelik, et sain oma elamiskulud ise tasuda ja seega ema raha säästa. 
Järelemõeldes hakkas see mehepoolne surve pihta teise aasta suvel, kui ta paariks kuuks töö kaotas (hiljem sain teada, et ta lihtsalt ei viitsinud tööl käia- käis mustalt tööl). Ühel päeval, kui olin tööl, helistas ta mulle ja ütles midagi sellist, et "Kuule, kallis, ma olen hetkel töötu ja sa käid tööl, kas nüüd võiksid sina mind veidi rahaliselt toetada nagu mina sind varem toetasin?" Ma mäletan, kuidas ütlesin talle, et saan palka alles paari nädala pärast ja mul on hetkel vaid 50 eurot." Ja ta ütles sellepeale, et palun kanna see raha mulle, saad homme tagasi". Jäin nõusse ja kandsin talle selle raha. Miks ma nõusse jäin??? Ta oli ju töötu!! Ja sellest kõik algas. Laenasin talle kogu aeg raha, isegi siis, kui ta väidetavalt tööl käis, kuniks olukorrani, mil mulle endale raha ei jäänudki! Kuidas ma sain nii pime olla? Ma tõesti usun seda ütlust: "Armastus teeb pimedaks."

Sel aastal võtsin oma esimese kiirlaenu, sest ma ei julgenud emale rääkida, et pea kogu mu palk läks mehele ja mul ei ole raha, millest elamiskulusid maksta. Võtsin 200 eurot. Tundus, et see ei ole suur summa ja saan selle kenasti tagasi makstud. Kuid kõik kordus ka järgmistel kuudel. Laenasin talle pidevalt raha. Ta tänas mind, käitus minuga hästi, hoolitses mu eest ja viis mind ikka ja jälle välja. Vahepeal maksis ka tagasi, kuid miinuses olin igatepidi. Võtsin järgmise kiirlaenu samalt laenupakkujalt. Seal avati mulle n-ö krediidikonto, mis on tegelikult üks hullemaid asju. Võta raha välja, millal soovid! 

Ma täpselt ei mäleta, millal, kuid ühel hetkel oli mu kiirlaenude summa nii suur, et ma ei jaksanud seda oma palgast tagasi maksta. Ma ei andnud enam mehele raha ka. See nägu, kui ütlesin talle, et mul ei ole raha, et sulle anda, on mul siiani selgelt veel silme ees. See oli täis pettumust, ehk veidigi viha. Ta ütles mulle, et mina olen sind nii palju toetanud ja kuidas mina ei saa teda nüüd veidike toetada. Mul olid nii suured süümekad selle pärast ja võtsin endale lisatöö. Seega käisin ülikooli kõrvalt kahes kohas tööl, ehk kokku tuli täiskohaga töökoht! Seetõttu visati mind sügisest ülikoolist välja. Ma nutsin, nutsin ja nutsin ja ei julgenud sellest kellelegi rääkida.
Kuidas ma ütlen emale, et toetasid mind ilmaasjata? Ma olen peres ainus, keda on ülikoolist välja visatud? Rääkisin pikalt oma õppekorraldusspetsialistiga ja ta ütles, et kuna mul veel kaks aastat käia, siis võin sisse astuda eksternina, kuid see tähendab seda, et maksan kogu õppe kinni. Ja oi, see oli kallis! Ma teadsin, et seda raha mu emal ei olnud ja ma poleks julgenud seda küsida ka. Teate, mis ma tegin? Võtsin tarbimislaenu ja maksin oma õppe kinni. Praeguseks on mul magistrikraad- vähemalt midagigi olen oma elus õigesti teinud!

Nonii, kokku võtsin juba kahe aastaga kolm kiirlaenu ja ühe suure tarbimislaenu. Olin ikka oma "kallimasse" pööraselt armunud ja ei arvanud, et tema midagi valesti tegi. Ei arvanud ka, et ma ise midagi valesti tegin. Teadsin, et kui saan kraadi kätte, siis saan kõrge palgaga tööle. Aga selleks kulus ju veel 4 aastat õppimist! Appi, mida ma küll mõtlesin!

Mees lubas iga kuu- otsin uue töö! Möödusid päevad, kuud, aastad- uut tööd ikka ei olnud ja ta töötas mustalt, vahelduva eduga. Ühel hetkel tegi ta oma firma, vähemalt enda sõnul. Siis ta pakkus välja, et võtame omale lõpuks üürika. Tema maksab pool ja mina pool. Saame hakkama! Olin nõus, sest olin juba aastaid ootanud, millal me koos elama hakkame. Armastasin ju teda nii väga! Olin nõus kõigest tema nimel loobuma, kuid õnneks mitte oma haridusest!

Mis te arvate, kas ta maksis kordki oma osa? Ei. Me elasime koos kaks aastat ja ta ei maksnud sentigi. Mina aga sõitsin kooli ja töö vahet. Kütust kulus meeletult, sest tema ei olnud ju nõus bussiga sõitma, seega pidin muretsema endale auto. Oeh. Kui arvate, et sain oma palgast makstud kogu üüri, kõrvalkulud, elektri, kütuse, söögi jne? Ei. Ta ei küsinud ka kordagi, kas üür on makstud jne. Kuid keegi pidi ju elamise eest maksma! Ma ei saanud võlgu jääda, sest nii oleks meid välja tõstetud.

 Mina olin selline arg armastusest tulvil tüdruk, kes oli nõus kõigest loobuma, peaasi, et mees minuga  ja tal hea oleks! Seega- võtsin veel laenu, ja veel, ja veel. 

Kuniks selgus, kuhu tema raha kadus! Ta mängis selle kõik kasiinodes maha! Sel hetkel sai mul villand. Jätsin ta maha. Me ei olnud umbes kaks kuud rääkinud, kuniks ta jala (u 200 km) mu koolijuurde kõndis ja vabandust palus. Ütles, et pani endale igale poole keelud peale ja ta ei korda seda enam kunagi. Andis mulle 1000 eurot ja ütles, palun! Teate, kuidas see olukord lõppes? Ma palusin TEMALT andeks ja olime koos veel kaua aega. See 1000 eurot oli ainus kord, mil ta mulle üldse enam raha andis. Kuid ikka, ma uskusin ja armastasin teda ikkagi meeletult! Täiesti loll ja pime! Appi! 

Ühel hetkel ma rääkisin talle, et olen tema pärast võtnud mitmeid laene ja kas tal palun oleks võimalik lõpuks endale normaalne töökoht otsida. Selle peale ta vihastas ja ütles, et sina vähemalt saad laenu võtta, aga temale ei anna keegi ja isegi mina enam mitte. Tormas uksest välja ja hiljem saatis umbes sellise sõnumi, et "Sinust ma poleks seda oodanud. Olen sind alati toetanud, armastanud jne. Mina ei ole käskinud sul neid laene võtta". Möödus umbes kuu ja ...

selle aasta alguses võtsin ma ennast kokku ja jätsin ta lihtsalt maha.  See oli väga-väga valus, sest kui rahaline pool kõrvale jätta, siis ta oli super mees. Sai majapidamises kõigega hakkama, abistas mind, oli mulle toeks jne. Kuid nüüd saan aru, kuidas ta mind lihtsalt ära kasutas. Nüüd olen seisus, kus ma ei saa enam rahaliselt hakkama. Mul on hea palk, mis kõik kulub võlgade tagasimaksmisele.

Kuna ma ei ole enda meelest just kõige ilusam neiu, siis arvan, et seetõttu pidin ka teda kümne sõrmega kinni hoidma. Mõtlesin, et kui ma temaga ei jää, siis ma ei leiagi kunagi kedagi teist. Väga kurb!

Teate, ma võiks oma loost lausa raamatu kirjutada, kuid siin oli lühikokkuvõte sellest, kui loll ma olen! 

Palun võtke minust õppust ja ärge MITTE KUNAGI ohverdage oma elu mehe nimel, sest te arvate, et ei vääri paremat.  Sa oled alati paremat väärt!

Olen ehe näide sellest, kuidas armastus võib inimest pimedaks teha!

Järgmises postituses annan ülevaate oma võlgadest.