Unistused vs reaalsus

Täna hommikul hakkasin koostama oma võlgade tabelit. Lootsin selle täna ka siia lisada, kuid no ei, ma ei saa seda kohe kindlasti nii ruttu valmis. Seega otsustasin tabeliga väikese pausi teha ja oma mõtted kirja panna.

Esiteks. Võtsin eile/täna ühendust erinevate võlglastega, kes peavad ka blogi. Ja need inimesed on lihtsalt nii toredad ja toetavad! Sain oma küsimustele kiiresti ka vastused ning lisaks ka head soovid takkapihta. Ma tõesti loodan, et me peame koos vastu ja saame kord öelda: "Jess, me saime hakkama!" Usun, et keegi meist pärast sellest august väljatulekut enam laenude poole isegi mitte ei vaata! 😇

Teiseks. Tahtsin veidi oma mõtetest/unistustest kirjutada ja samas ka end reaalsusesse tagasi tuua.

* Mulle on alati lapsed meeldinud. Ma unistan, et ka minul oleks kunagi pere. Lapsed, toetav elukaaslane ja täitsa oma kodu. Paar aastat tagasi andis elu mulle veel ühe valusa hoobi. Minu kauaoodatud rasedus katkes. Aga sellest ma kirjutada rohkem ei soovi. 

Reaalsusesse tagasi tulles- ma tean, et pean selle unistuse peast viskama. Vähemalt nii kauaks, kuni oma elu korda saan. Eks siis olen juba kahjuks vb sellises eas, et ei soovitata enam lapsi saada. Jahm, aga samas, vahest just unistamine aitab mul edasi liikuda? Kes teab. 

* Ma olen väga suur loomaarmastaja. Kuid minu endisele "kallimale" loomad eriti ei meeldinud ja veel vähem tahtis ta neid endale koju võtta. Kui temast lahku läksin ja endale üürikorteri võtsin ning sain teada, et üürileandjal ei ole loomade vastu midagi, siis oli mu rõõm üüratu. Ma ei tahtnud endale looma, kes on kasvatatudki müümiseks, sest minu meelest on see lihtsalt haige äri! Loomad ei ole objektid, keda aretada lihtsalt selleks, et raha on vaja. Seega koheselt looma endale koju võtma ma ei kippunud. Küll aga kevadel märkasin üht kurba kuulutust, kus uuriti, kas keegi sooviks küülikut. Lugesin seda kuulutust ja nutsin. Seal oli kirjas, et perre sündis laps, keda jänks mitmeid kordi hammustas ja kui keegi ei soovi, siis peavad looma magama panema. No muidugi, mis te arvate, et jätsin selle jänksi võtmata? Eip. Mul on nüüd korteris üks armas karvapall, kes on juba 8. aastane. Ta pole siiani mul midagi katki närinud ega ka nurka pissinud. On vaba 24/7- st, et ma ei pane teda kunagi puuri kinni! Ta ei ole kedagi näksanud ja on üks nunnu väike pugedik. Vahel ma lihtsalt hoian teda süles, paitan ja nutan. Nutan? Miks? Sest kui palju on loomi, keda lihtsalt enam ei taheta? Ma ei saa teisiti, see on mul alatasa mõtteis. Ja teate mis, ma olen ka taimetoitlane! Seega meil on jänksiga ka midagi ühist! 😊 

Sel ajal sain rahaliselt hakkama ja ei arvanud, et mul tema ülalpidamisega probleeme tekib. Kuid reaalsus on see, et raha läheb tema peale palju- hein, täissööt, pelletid, arsti külastused jne. Seega, võlglased, ärge endale sellisel ajal uut pereliiget võtke!

Kui arvate, et asi piirdus jänksiga, siis vastus on EI. 

Teise pereliikme leidsin umbes kuu tagasi, metsas jalutades. Kaks kiisupoega oli jäetud täiesti üksi, keset metsa! No ausalt, mis toimub! Kuulsin niutsumist, mis tuli aina lähemale ja lähemale ja lõpuks niutsatajad ronisid mul mööda jalgu üles. Ühe kiisukese sain ära antud, kuid teist, emast, ei tahtnud keegi. Hoides teda mitu nädalat enda juures ja nähes, kui hea sõbra mu jänks leidis, polekski ma vist suutnud teda enam ära anda. Ja nüüd enam kindlasti mitte. Neil on koos nii tore olla! 😊 Aga reaalsus on jällegi see, et rahaliselt on väga raske kahe loomakesega toime tulla. Kuid nad on mu pereliikmed ja nälga ma neid ei jäta!! Ma olen pigem ise päevi söömata, kui et nemad peaks söömata olema.

Jah, see on mu elu, see on reaalsus. Mul ei ole meest. Mul on küülik ja kass. Unistan perest- lastest, elukaaslasest, kuid kardan, et ei saa neid kunagi. Rääkimata oma kodust. 

Ma usun, et kõigi, meie, võlglaste peas keerleb alatasa küsimus: "Miks?"  Miks ma olin nii rumal? Miks ma tegin nii? Miks ma küll võtsin esimese laenu? Miks ma võtsin järgmised laenud? Miks? Miks? Miks?

Aga tagasivaatamine ei vii meid ju tegelikult kuhugi (v.a see, kui on vaja hinge puhastada ehk kellelegi sellest rääkida).

 Peame mõtlema olevikule ja tulevikule, mitte minevikule! Vaid nii saame edasi liikuda. Visaku elu meile oksi kodaratesse, meie jääme seisma, võtame oksa ära ja liigume vaikselt edasi!