Emotsioonid

Kirjutasin eile ühele abipalujale kirjandi inimeste emotsioonide kohta ning leidsin, et see teema kõnetas mind. Seega otsustasin selle kohta ka postitada.

Ei ole uudis, et inimeseks olemise üks osa on emotsioonid.  Uuringud on näidanud, et mõtted on need, mis tekitavad inimestes teatud emotsioone. Mõnikord aga tunneme emotsioone, kuid me ei seo neid otseselt oma mõtetega. Sellist olukorda nimetatakse teadvustamata protsessiks. See tähendab, et meie aju võib mõnes olukorras midagi tuvastada ja põhjustada emotsionaalse reaktsiooni ilma, et me ise seda märkaksime. Ja millest see tuleneb? 

Läbielatust. Kui inimene on läbi elanud mingi raske sündmuse, pole ta enam endine. Inimene salvestab sellest sündmusest mällu erinevaid detaile ning võtab alateadlikult käiku n-ö strateegia- kuidas läbielatuga toime tulla. Siinkohal võib tuua sellise näite: Mees jätab naise maha ja naine saab haiget. Selle läbielatuga seoses salvestub naise alateadvusesse strateegia ehk ta ei armu enam kunagi, sest vaid nii ei saa ta enam haiget. Kui naine soovib aga tulevikus endale siiski elukaaslast leida, ei pruugi see õnnestuda, sest alateadvusesesse on talletunud suur hirm haigetsaamise ees. 

Mul on ka väga raske ja kurb lugeda erinevaid tekste selle kohta, kuidas sildistatakse inimesi, kes on kunagi laene võtnud ja raskustesse jäänud, kuid siiski laenukeerisest välja tulnud. Nende kohta öeldakse, et kes on kord laene võtnud, võtab ka edasi siis, kui on sellest keerisest välja roninud. Ma kohe ausalt ei usu seda! Kui inimene on aastaid võidelnud inkassodega ja kohut käinud ning lõpuks laenud ära maksnud, siis juba tema alateadvus peaks tekitama laenudest kuulmisel negatiivse emotsiooni. Ma lihtsalt EI USU seda, et koormast pääsenud isik seda uuesti kandma soovib hakata. Siinkohal mainin ära ka laenude refinantseerimise. Jah, olen ka ise seda taotlenud, kuid kes annab sellist laenu juba maksetega raskuses olevale inimesele? Ega ei annagi. Aga tegelikult ju selles point ongi. Mul on mitu kiirlaenu, mille kuumaksed käivad üle jõu. Ütleme, et maksan igas kuus u 500 eurot kiirlaenude peale ja kogusumma on umbes 5000 eurot. Kui mul oleks võimalik saada nende refinantseerimist ja kuumakse jääks näiteks 200 euro peale, ei mõtleks ma ilmaski, et kasutan seda raha mingiks muuks otstarbeks. See selleks.

Emotsioonid ei ole ju alati oma olemuselt halvad. Kui me ei tunneks emotsioone, ei tunneks me ka positiiveid tundeid ning jääksime ilma rõõmudest ja naudingutest. Öeldakse, et emotsioonid on meie endi loodud ja nõustun sellega. Inimene peaks keskenduma pigem positiivsetele mõtetele. Kui oleme rahalistes raskustes, siis ei tohiks end alatasa halvasti tunda. Peaksime rõõmu tundma ka pisematest asjadest, mis meid eesmärgi täitmisele lähemale aitavad.  Jah, see on see "peaks".

Milliseid emotsioone tundsin, kui olin võlavaba?

Teate, praegu võin öelda, et ma olin siis õnnelik. Tol hetkel ma seda ei tundnud, kuid tagasivaadates tean, et minu ainsaks "mureks" oli see, et mul oleksid kõik ülikooli tööd tehtud, telefoniarve makstud ning olemas  midagi, millest saaks süüa teha. No tegelt ka, see võtab praegu küll pisara silma. Miks ma oma õnneliku elu juba nii varakult pe***e keerasin. 

Mida tundsin, kui olin oma  laenud võtnud?

Tundsin, et see raha ei ole välja teenitud. Ma võin ausalt tunnistada, et ma ei ole nende laenude eest endale mitte ühtegi asja ostnud, ausalt (v.a vist söök). Minu varaline seisund on 0, oi, ei, vabandust, mul on 7 eurone veekeetja. Jep, see on ainus vara, mida saaks mult kohtutäitur ära võtta. Ma ei ole endale umbes viis aastat ühtegi uut riideeset ostnud, uskuge või mitte. Aga mäletan, et kui olin oma esimese laenu võtnud ja selle oma "kallimale" andnud ja nähes tema emotsioone, tundsin rõõmu. Rõõmu, et olin kellelegi head teinud, aimamata, et rikun sellega kogu oma ülejäänud elu. Nice!

Milliseid emotsioone tunnen nüüd?

1. Ärevus.  Ja see ärevus ei ole positiivne. 

Tunnen ärevust, kui:

- ärkan;

- söön;

- avan oma meilikasti;

- avan oma postkasti;

- näen, et keegi helistab;

- näen, et keegi on sõnumi saatnud;

- keegi ütleb, et ma tahan sinult midagi küsida või millestki rääkida;

- magama jäädes.

Ma tean, et tunnen ärevust siis, kui mu süda hakkab kloppima. Ja teate, ma arvan, et mu süda ütleb varsti lihtsalt üles. Sest see lihtsalt klopib kogu aeg. Ja selle ärevusega käib kaasas:

2. hirm. Hirm, hirm, hirm ja veelkord hirm. Eelkõige tunnen hirmu tunnen selle ees, mis edasi hakkab saama. Ma tunnen hirmu, sest ma ei näe enda tulevikku. Mis minust saab? 

Need on kaks emotsiooni, mis on mind täielikult vallutanud. Aga... ma oskan neid emotsioone väga hästi peita! Ma olen loonud enda jaoks väga palju erinevaid maske, mida avalikult kannan. Ühel päeval üht, teisel päeval teist. Maski ei kanna ma vaid kodus (üürikorteris), kus elavad minuga koos kaks loomakest.

Öeldakse, et emotsioonid on inimese endi loodud. Jah, olen sellega nõus. Ma tean, kui oluline on mõelda positiivselt, kuid miks ma seda ei suuda? Ma näen tööl alatasa, kuis inimesed on palgapäeval või nädalavahetuse eel väga heas tujus ja räägivad, mida kõik nad selle raha või nädalavahetusega ära teevad. Mul on teiste üle hea meel, aga paljud teist ehk ei kujuta ettegi seda tunnet, kui tead, et endale ei jää palgast pea midagi alles. Ainukesed rõõmud, mis mul hetkel on, on mu loomakesed ja see, kui ilus praegusel ajal õues on. Käin tihti jalutamas ja jooksmas, mis peaksid siis mõtteid puhastama. Aga ei, need panevad mind veelgi rohkem muredele mõtlema. Mis saab homme? Väikesed rõõmukillukesed on ka need tööotsad, millest eelmises postituses rääkisin. See tähendab seda, et mul on varsti prille vaja, mille jaoks mul muidugi raha puudub. Nii postitiivne olengi! :D

 Et midagigi teenida, pean kogu aeg arvutis olema. Ka hetkel tunnen, et mu pea on nii paks ja silmad niiii udused, et ma lihtsalt viskaks pikali ja ei teeks midagi. Aga teate, ma tunnen süüd isegi siis, kui ma magan. See on selline tunne nagu ma istuks käed puusas ja vaataks, kuidas mu elu pekki läheb. Ehk ma tunnen, et mul on vaja kogu aeg tööd teha. Nagu reaalselt, kogu aeg! Ma tunnen isegi praegu süüd, et blogipostitust kirjutan. Aga ma tean, et tunnen end peale seda kirjutist veidikenegi kergemalt.

Ehk püüame hoolitseda oma vaimse tervise eest! Uskuge mind, ma tean, mis juhtub, kui selle eest ei hoolitse. Ma luban, et kui saan oma asjad veidikenegi paremuse poole sätitud, siis püüan neist tunnetest üle olla. Kuid teate, ma tunnen praegu, et ma olen õigel teel. Ma teen tööd nii palju, kui vähegi võimalik. See ju tähendab, et ma pole asjadele käega löönud, jess! 

Tänan ka inimesi, kes on mulle kirjutanud ja öelnud, et soovivad mind veidi rahaliselt toetada. Palun vabandust, et ma ei ole seda abi vastu võtnud. Ma ei tea, mis emotsioonid mind nendel hetkedel valdasid. Asi on selles, et ma ei saa oma isikut avaldada ja ma ei tea, kuidas see rahaline abi muud moodi minu poole peaks jõudma. :( Aga olen siiski ääretult-ääretult tänulik, et pakkusite!

Aitäh, et ära kuulasite (lugesite)! :)

The changes that automatically happen during an emotion (like changes in what your body is doing, changes in your thoughts, and changes in how you want to act).