Miks lüüa aega surnuks, kui on võimalik seda kasutada?

 Hei!

Pidin sel nädalal võlanõustaja juurde minema, kuid kahjuks jäin pärast vaktsineerimist haigeks ning nüüd istun igaks juhuks isolatsioonis. Homme lähen testima ja eks siis paistab, mis edasi saab.

Aga küsimus, mis mu peas ringi tiirutab, on pidevalt see, et kuis küll aeg viimasel ajal niimoodi lendab... alles oli jaanuar ja juba hakkab veebruar lõppema, whatt.

Palusin inkassodelt, et nad jagaksid tagasimaksete kuupäevad niimoodi ära, et iga makse vahel oleks pea nädal aega. See tähendab, et mul on võimalik nende lisatöödega makseteks raha koguda ja siis tasuda. Leidsin, et see on hetkel ainuke viis, kuidas omadega toime tulen. Kuniks siis võlanõustajaga asjad nii kaugele saame, et alustada vajalike protseduuridega. 

Järgmist kuud aitab üle elada tulumaksutagastus. :) V.a Bondora.., kellega mu lepingud üles öeldakse märtsi alguses, kui just ei tööta see variant, mis nad pakkusid, et kui ühe kuumakse saan tasutud (siis ma pidavat saama B Secure´i kasutada, ma ikka väga kahtlen selles). Hetkel mul seda raha pole, aga saan 1. märtsil palka, siis tasun selle ühe kuumakse ära ja vot siis selgub, mis edasi saab... maksepuhkus VÕI kohtusse andmine.

Hetkel on seis selline, et järgmine makse on 24.02, Placet Groupile, 100 eurot, et nad mu lepingut üles ei ütleks. Viimased maksed sel kuul peavad tasutud olema 26.02, ühele inkassole 180 eurot ning teisele 60 eurot. 24.02 makse raha on olemas, maksan selle homme ära. Miks mitte täna? Sest loodan, et saan homme ühe lisatöö eest 40 eurot, aga kui ei saa, siis ei jää söögiks midagi üle. Seega annan endale veidi aega. 26. veebruariga on hetkel halvasti, sest ma annan endast küll parima, et selleks päevaks saaks üks suurem lisatöö ära tehtud, kuid kuna tunnen end väga kehvasti, siis töö sujub ka aeglaselt. Ma lihtsalt ei taha ja ei oska neid töid kiirustades teha, sest need on teise inimese jaoks väga olulised ja jätan neisse kõigisse osakese oma südamest.

Aga ikkagi, mis selle ajaga siis on.. 

Varem tundus mulle, et aeg venib jõhkralt. Kartsin pidevalt, et mis minust saab ehk põhimõtteliselt, lõin peale põhitööd aega surnuks ja lihtsalt muretsesin. Mul ei olnud võimalust lisatööd teha ja pidingi hakkama saama vaid oma palgaga.. nagu kõik inimesed. Nüüd, kui ma tean, et mul on võimalik teenida ka lisa ja laenuandjatele tagasimakseid teha, siis aeg läheb järsku liiga kiiresti. Näiteks plaanisin ühe töö nädalaga valmis saada, tundus pikk aeg. Küll aga, lugesin kolm päeva materjali ja tutvusin teemaga ning vot siis sain alles kirjutama hakata. Nüüd, kodus olles, alustan lisatööga hommikul kell 8, mõeldes, et õhtuks peaks küll suur osa valmis saama. Tõsiasi on see, et ma olen viimase kahe päevaga kirjutanud kaks lehekülge. Ma istun reaalselt arvutis mingi 10 tundi järjest, kuid see aeg tundub kui tunnike. Nagu tegelt ka. Mida teha? Ma üritan anda endast parima, kuid miks asi ei liigu. Kas olen võtnud endale liiga keerulised tööd? Või ma ei kasuta seda aega piisavalt efektiivselt? Kahtlen. Arvan pigem, et kuna olukord on niivõrd kriitiline, siis mul on probleeme keskendumisega. Enne seda Bondora kirja, oli kõik kuidagi teisiti. Tegin oma töid, jõudsin vähese ajaga palju ja maksin nii palju, kui suutsin. Kuid nüüd, kui mulle on see kriiiiitiline kuupäev ette antud, suudan kuidagi palju vähem, damn, mis minuga toimub. 

Ma ikka proovin oma vaimse tervise eest hoolt kanda, kuid elu viskab mulle kogu aeg kaikaid kodaratesse või noh, see on ju muidugi minu enda põhjustatud, ärge muretsege, saan sellest väga hästi aru. Kuid alatasa, kui saan enda arvates asjad tasakaalu, siis visatakse sinna kaalu peale mingi uus raske asi, mis kaalub kõik mu tehtu üle. Ausalt, kuradi raske on. Kuid siiski, olen jõudnud arusaamale, et miks lüüa aega surnuks, kui on võimalik seda kasutada. Küsimus on vaid selles, kuidas ning kui efektiivselt seda kasutada.

Mulle on ikka väga paljud inimesed kirjutanud ja soovitanud, et alustaksin võlgade ümberkujundamise protsessi. Olen ka neile vastanud, miks ma seda hetkel teha ei saa (Ma ei saa sellest avalikult rääkida.) See ripub mul küll alatasa mõtteis, kuid pean saama enne võlanõustaja juures käidud, sest segadust on veel palju.

Hetkel mind aitab teadmine, et  teen endast praegu kõik võimaliku, et asja parandada. Mul on vaja jõuda maksetega järjele, siis läheb veidi kergemaks. Plaanin selleni jõuda märtsis. Minu olukorda raskendaski asjaolu, kus ühes kuus jäin paljude maksetega jänni ning pole siiani suutnud järjele saada, sest olen maksnud järgi, mitte maksnud praeguseid kuumakseid. Ja no kurjam.. ma ei plaani terve elu võlglane olla. Lohutan end sellega, et üks hetk on see kõik möödas ja saan hakata normaalset elu elama. 

Seniks, pingutame, pingutame, pingutame ja ärme löö niisama aega surnuks. Tahame ju kõik kord jõuda olukorda, mil saame öelda, et jess, me tegime seda! Me alistasime oma vaenlase- võlaorjuse. Ja sa raisk ei tule meie ellu enam kunagi tagasi! 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Nonii, sain tabeli valmis.

Rahast vabaks?

Suu naeratab, aga kas ka süda?